Kuidas raha saab?

SEB telleri auks pean ütlema, et lisaks kannatlikkusele osutus ta ka sõnapidajaks, sest juba paari tunni möödudes helistas kliendihaldur Martin ja ütles, et on valmis minuga kohtuma juba järgmise päeva lõuna ajal.

26.augustil kohtun Martiniga. Tegemist rõõmsa ja viisaka noormehega, kes kuulab mu jutu ära ja arvab, et 15000 eurot peaks, kui väga pingutada, kätte saama küll.  See summa ei sobi mulle. 15000 eest saaksin äärmisel juhul paar peotäit papinaelu ja kasvuhoonekilet osta, mis meie laiuskraadil ja eriti veel seismiliselt sellises piirkonnas, kus peale vikerkaare tuleb ette ka trombe, vesipükse, tuulispaska jm elamu energiatõhusust proovilepanevaid ilmastikunähtusi, ei annaks aktsepteeritavat tulemust.

- Palju teil siis raha vaja oleks? küsib Martin.

- vähemalt 30 000 eurot. Me ei saa odavat saasta lubada, meil on vaja korralikku katust, mis peab meie eluaja vastu pidama.

- Siis tuleks teil KredEXi käendusele mõelda, ütleb Martin ja selgitab, et KredEXi käendus on tasuline.

Lühidalt tähendab KredEXi käendusleping  seda, et me peame hakkama iga kuu neile selle eest tasu maksma, et nad on käendajad. Kõnealune tasu pole mõistagi üle mõistuse käivalt suur: kõigest kolm- nelikümmend eurot. Pange siin ja edaspidi hoolega tähele: ma lähen raha laenama, sest majaelanikud pole kuigi jõukad ega suuda korraga katuse vahetuseks vajaminevat raha välja käia, aga selleks, et laenu saada, tuleb enne meeletult kulutada igasuguste asjapulkade palkamiseks, sealhulgas osta käendus, et pank saaks veendumuse, et me oleme ikka maksejõulised! Kus on heaperemehelik loogika: kui mul oleks see raha olemas, mis nüüd kulub kõikvõimalike paratamatult kaasnevate kõrvalteenuste sisseostmise peale, siis ma ju laseks kohe katuse vahetada, mitte ei võtaks palgale tervet armeed kontrollimatuid spetsialiste!!!

Nutt kipub peale. Ütlen, et sellisel juhul ei jää muud üle, kui korter võimleivahinna eest maha müüa ja sealt kiiremas korras jalga lasta. Ilmselt kõlab mu hääl piisavalt kurvalt, sest  Martin nikerdab-näkerdab midagi arvutis ja arvab siis, et teatud tingimustel tuleb kõne alla ka suurem summa, aga ta ei luba, kordan: ta ei luba midagi, sest see pole tema otsustada. Siis panganõukogu vaatab. Nagu Toots Kiire õunte pealt. Niisiis ei tea ma ikka, kas meile laenu antakse või mitte, aga võtan end kokku ja otsustan asju ajama hakata.

Kui KredEXi käendus kõrvale jätta, siis paberid, mis tuleb ühes laenutaotlusega esitada, on järgmised:

1.       ühistu põhikiri;

2.       mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri väljavõte;

3.       ehitusregistri tõend või kinnistusraamatu väljavõte korterite omanike kohta;

4.        eelmise majandusaasta bilanss ja tulude-kulude aruanne;

5.       jooksva aasta majandamiskava;

6.        aruanne viivisvõlgnevuses korterite kohta panga blanketil;

7.       ühistu üldkoosoleku otsuste protokoll laenu võtmise kohta vastavalt panga näidisele;

8.       tõendid või arved suurematelt kommunaalteenuste osutajatelt, mis näitavad võlgnevuste puudumist;

9.       ehituseksperdi hinnang maja seisukorra kohta või energiaaudit;

10.   renoveerimistööde lühikirjeldus, eelarve ja ajakava;

11.   ehitusluba ja -projekt või kui need vajalikud ei ole, siis seda kinnitav tõend kohalikult omavalitsusasutuselt.

Palun Martinil kogu see info mulle välja trükkida, aga ta lubab lahkelt panga pakkumise ühes vajaminevate tõendite nimekirjaga mulle meilile saata. Seda ta teebki – paari tunni pärast on manuaal kohal. Trükin selle välja ja torman koju – olen nimelt täna õhtuks ühistu koosoleku kokku kutsunud.

Kas raha saab?

25.augustil saadab Siim mulle katuse hinna kalkulatsiooni. Saan teada, et vajan umbkaudu 30 000 eurot ja see tähendab, et tuleb panka minna, saamaks teada, palju meie ühistul üldse raha on, palju oleks pank nõus laenama ja millistel tingimustel.

Kuna ühistu konto on AS-is SEB Pank, siis kõnnin selle Tartus asuvasse Ülikooli tänava kontorisse. Pangahoonesse sisenedes uurin järjekorranumbrite aparaati saamaks teada, millisele nupule oleks kõige mõistlikum vajutada.  Ja kuigi üldiselt jääb mulje, et pangad lausa topivad inimestele raha, siis valikult: „laenud“ ega  „laenunõustamine“, ammugi mitte „võlgu andmine“, „raha andmine“ , „rahasüst“ vms ei ole.  Valin nupu „info“, sest minu arusaamist mööda peaks sealt vähemalt seda teada saama, kuhu kihutada  ja keda kõnetada. Uskuge või ei, aga kuigi fuajees on vaid kümmekond inimest ja lettide taga samapalju teenindajaid, ootan ma 32  minutit enne kui  telleri nupulevajutus mulle väljastatud järjekorranumbrit kutsub. Järgneb enam-vähem selline mõttevahetus (justnimelt mõttevahetus, sest rääkimist kui sellist palju polnud):

-          Tere! Olen KÜ Vedu 5 juhatuse liige ja soovin teada kaht asja: palju meie ühistu kontol raha on ja palju oleks pank nõus laenama katuse remondiks, kuna rahe lõhkus meie majakatuse ära ja meil on kiiresti uut vaja.

Teenindaja, kes mind loomulikult küsimuse esitamise ajal ka vastu teretas, krõbistab midagi arvutis. Seejärel hakkab järjest mingeid telefoninumbreid valima.  Ootan. Mõne minuti pärast ütleb telefonitoru kõrva ääres  hoidev teller pigem omaette, aga võib olla siiski ka natuke mulle:

-          Huvitav, keegi ei võta telefoni?! Hm. Ei tea, kus nad kõik on…

Pakun, et äkki lõunal, kellaaeg selline. Või šoppavad, ilm ju ilus. Kellest jutt käib ja miks mulle vastamise asemel on ilmtingimata helistada vaja, jääb esialgu arusaamatuks.

-          Ei, ei, keegi peaks ikka telefonile vastama, arvab teller. Nüüd juba tõesti minuga suheldes.

Ootan edasi ja teller krõbistab-helistab edasi.  Ei midagi tarka vist. Paistab, et tüdineb, sest hakkab nüüd mulle vastust formuleerima:

-          Ma ei ole laenude asjas kursis, ma saadaksin teid hea meelega teisele korrusele mõne asjatundja juurde, aga keegi ei vasta millegipärast.

Pakun, et ega ma peagi silmapilkselt kellegi jutule pääsema, öelgu mulle mingi aeg, mil teadjamees kohal ja vaba on ning ma tõttan – kel janu, sel jalad.  Igaks juhuks pean vajalikuks märkida, et mulle sobib mistahes aeg.

Teller arvab seepeale, et jajah, aga pole kedagi, kellega seda aega kokku leppida. Visa ja kannatlik naine on: sama muutumatu näoilmega helistab ja krõbistab edasi. Mõistan, miks ta tööle võeti.

Loen panga seinal olevast hiiglaslikust telerist jooksvat reklaami SEB paberivabast asjaajamisest ja et selle kasutamise soovist tuleks panga esindajale teada anda. Mõtlen, et mis tolk sellest on, kui isegi tavalist jutulepääsemise aega ei ole võimalik panga kodulehel  ega isegi mitte telleri vahendusel harilikus exelis broneerida.  Kuid võib-olla ma peaksin talle teada andma, et soovin paberivaba teenindust ja teller pöörduks seejärel nagu nõiaväel online-broneeringusüsteemi või tabelite juurde?  Aga hunt sellega, sest teller saab vahepeal naaberkabiinist teada, et kõik teise korruse kolleegid on just täna mingil koolitusel, isegi assistendid. No mis sa hing teed ära. Tuleks mõni teine kord tagasi, aga kuna? See on oluline küsimus, millele vastust saamata ma lahkuda ei kavatse. Ei või ju iial teada – ees ootavad veel suvepäevad, ühised seenelesõidud ja motivatsioonireeded, tivolid ja turulkäigud jm kollektiivsed ajaveetmisvõimalused, nii et kust ma võin aimata, millal on sobilik, müts peos, lävele raha nuiama ilmuda.

Teller pakub esimest korda välja loogilise ja mõistuspärase käigu: ta küsib mu telefoninumbri  ja kui kolleegid koolituselt naasevad, laseb ta mõnel laenuhalduril mulle helistada.  Et kas see sobib mulle? On mul valikut?

-          Antud olukorras suurepärane, tänan! Aga kas ma pangakonto seisu saan teada?

-          Jah ikka.

Veel üks vaikuseminut ja saan teada, et raha on vähe, napilt kümnendik vajaminevast summast. Õieti põlegi teist.

 

 

Appi tuleb Siim

Niisiis: 12. august nagu öeldud, oli üks meeldejäävamaid päevi Saadjärve ümbruse elanikele. Järgmistel päevadel olid taas imelised suveilmad, nagu poleks keskmise kanamuna suuruseid raheteri kunagi sadanudki.  Asusin otsima kedagi, kes kiires korras vähemalt augud lapiks ja annaks hinnangu, mida teha edasi. Saatsin olukorra lühikirjelduse koos hinnapäringuga mitmele katusetöid teostavale ettevõtjale, mh Roof Experdile ja AS-le Toode, kuid mind ei peetud isegi vastuse vääriliseks. 

17.augustil helistasin juba ise igasuguseid katusepakkujate telefoninumbreid läbi ja sattusin muuhulgas valima numbri  56629930 ja millel soovitan helistada kõigil, kel kiiresti abi ja asjatundlikku nõu vaja. Telefonile vastas Atap Ehituse OÜ juhatuse liige Siim Uuk, kes tuli kohe kohale. Mees tuligi tõepoolest ise kohe kohale, vaatas katuse üle ja loendas kokku lausa 80 auku, mille arvas saavat bituumenlindi ja mastiksiga ajutiselt ära parandada, kuid rõhutas, et garantiid sellele tööle anda ei saa, sest katus on omadega täiesti läbi ja pole võimalik garanteerida, kaua paigad vastu peavad. See jutt vastab tõele – katusekatteks on 80-ndatel paigaldatud eterniit, millele on peale ajahamba ja ilmastikuolude ka sammal, hakid ja aeg-ajalt  katusel ringi kolavad erinevad spetsialistid jätnud oma jäljed pragude, lõhede ja puuduvate tükkide näol.

20.augusti varahommikul, kui kogu küla veel magab, on Siim kohal ja ronib suure kotitäie katusepaikamisvahenditega katusele. Keskpäevaks on katus lapitud ja hilisemad tugevad vihmasajud näitavad, et väga korralikult. Räägime Siimuga katuse ja kogu maja seisundist üldse. Sellest, et külm on ja seinad hallitavad. Ta soovitab tungivalt uue katuse panna, enne pole hallitustõrjetel ega seinte soojustamisel mingit mõtet. Siim on 12 aastat ehitanud ja oskab kõiki ehitustöid, aasta tagasi otsustas oma ettevõtte luua. Algus on raske ja ta vajab usaldusväärseid kliente. Mina jälle aiman, et ühistu õhukese rahakoti juures ei  jaksaks  me isegi papist katust panna ja et peame pangast raha laenama. Aga kui palju? Ja kui palju pank üldse oleks nõus laenama? Kurdan Siimule muret, kuigi ta on täiesti võõras inimene, keda näen esimest korda elus.  

Arutame, millist katust panna. Siim soovitab kaasaegset asbestivaba eterniiti, mille hinna ja kvaliteedi suhe peaks olema meile kõige taskukohasem.  Kahjuks ei tule see kõne alla: osundan naabermajadele, mille peremehed panid vaid kaks kuud tagasi sellesama uue eterniidi ja kus on nüüd ikkagi augud katuses. Me oleme nii vaesed, et ei saa endale poolikuid lahendusi lubada - teist korda ei jaksa meie inimesed uut katust osta. Siim soovitab siis profiilplekki Klassik ja kirjeldab selle omadusi. Lepime kokku, et ta koostab mulle hinnapakkumise, sest mul pole vähimatki aimu, kui kalliks katus üldse läheks.  Siim mõõdab katuse, hindab tuulekastide ja sarikate seisukorda ning sõidab minema.  Tal mehed teisel objektil tööl, kuigi on riigipüha.

Kui katust enam ei ole...

Olen korteriühistu KÜ Vedu 5 juhatuse liige Eva Panksepp ja teave, mida siitkaudu edastama hakkan, on mõeldud kõigile neile, kes veel ei tea, et maja katuseta jäämisest  põhjustatud olmeprobleemid ei ole mingid kannatused võrreldes üleelamistega, mis paratamatult kaasnevad teie kindla kavatsusega lasta paigaldada uus katus olukorras, kus teil ei jätku selleks ei tööjõudu ega piisavalt likviidseid vahendeid.

Ilmselt mäletavad lõuna-eestlased veel kaua käesoleva aasta 12.augusti rahetormi, mis purustas nende kasvuhooneid ja katuseid ning mõlkis kõik värskes õhus viibivad autod. Nii läks ka meie kolmekorruselise kodumaja eterniitkatusega: esialgsel loendusel saime kokku ligikaudu nelikümmend ca 10-15 cm läbimõõduga auku, millest vihmavesi voolas sisse nagu kraanist. Ja loomulikult leidis vesi tee kõrgemate korruste korteritesse, peamiselt minu kööki.

Mida teeb normaalne kortermaja elanik, kui tema kodumaja katus laseb vett läbi? Täiesti õige: mitte midagi! Ja see ei ole mingil juhul etteheidetav, sest alati leidub mõni aktiivne hull, kes kogu asjaajamise vabatahtlikult enda peale võtab: ta helistab ja kaebab, kuhu vaja, moosib ja sõimab läbi, keda vaja, teeb üldse kõik, mida vaja ja tagab sellega hiljem või varem tavapärase rahulik-suikuva elutempo taastumise. Aga kuna mina olen ühistu juhatuse liige, juuraharidusega ja elan viimasel korrusel, siis ilmselgelt ei ole ma normaalne inimene, mistõttu võtsin kogu katusekatastroofi tagajärgede likvideerimisega kaasneva asjaajamise vabatahtlikult enda peale. Ma ei osanud aimatagi, mis mind ees ootab, sest muidu oleksin korteri kohe võileivahinna eest maha müünud ja lahkunud sellest majast tagasi vaatamata.

Igal juhul on hea, et ma ei hoomanud kogu selle ürituse mõõtmeid, sest olen täna oluliselt targem ja kannatlikum, aga ka kavalam. Liigun küll aeglaselt, kuid kindlalt võetud eesmärgi suunas ja usun, et saame uue katuse veel enne käesoleva aasta jõule. Oma kogemused tahan siia kirja panna võimalikult üksikasjalikult ja tõetruult kahel põhjusel: ehk on need abiks juhul, kui olete kunagi samas olukorras ja kaalute kahe võimaluse vahel: kas käituda nagu normaalne kortermaja elanik või olla aktiivne hull. Kui otsustate kõigele vaatamata viimase rolli kasuks, siis ehk õnnestub teil minu vigu mitte korrata.