Ei hakka pikalt peatuma ühistu üldkoosolekul, sest kui majal
katust pole, koonduvad majaelanikud reeglina ikka ühise mütsi alla (sest
katust ju pole). Vaid niipalju ütlen, et
kui keegi arvab, et pangalaenu vajava ühistu üldkoosoleku protokollimine toimub vastavalt
seadusele vabas vormis, siis ta eksib. Nimelt on pank sellisteks puhkudeks välja
töötanud protokolli vormi ühes sõnastusega, et ei toimuks mingit isetegevust. Ja
otse loomulikult, kuna meil on raha vaja, pidasime me reglemendist kinni, täites
protokolliblanketi saksa täpsusega. Ja kui keegi arvab, et ühistu üldkoosolek
on otsustusvõimeline, kui vähemalt 51% korteriomanikest kohal on, siis ta ka
eksib. Panga arvates on koosolek otsustusvõimeline vaid siis, kui koosolekust
võtavad osa korteriomandite esindajad, kellele kuuluvate korteriomandite
osakaal kõikidest ühistu korteriomanditest moodustab 51%. Niisiis võtsin enne
koosoleku algust registrist andmed kõigi korterite suuruste kohta ning arvutasin välja, millise protsendi üks
või teine korteriomand moodustab. Õnneks saavutasime panka rahuldava kvoorumi.
1.septembril üritan Tartu Vallavalitsuse vallaarhitekt Riivo
Leiteni jutule pääseda. Nimelt vajan enne igasuguste muude paberite hankimist
kindlat teadmist, et kas me vajame katusevahetuseks ehitusluba või mitte.
Paraku üritus ebaõnnestub – järjekord ukse taga on liiga pikk, aga mina pean
tööle minema. Olen enda arvates kaval ja
saadan talle teabenõude.
Tulenevalt avaliku teabe seadusest on teabevaldaja
kohustatud teabenõude täitma 5 tööpäeva jooksul, kuid vallaarhitekt ei ole
sellest ilmselt kuulnud, sest seadusega kehtestatud vastamistähtajaks soovitud
vastust mu postkasti ei laeku. Ei tule
seda ka järgmistel päevadel. Äkki on vallaarhitekt haige või surnud ja maha
maetud? Otsustan, et lähen järgmisel vallavalitsuse vastuvõtupäeval (sest ega
kohalik omavalitsus tegeleb, nagu nimigi ütleb, peamiselt iseenda valitsemisega ja kodanikul
ei pea olema sinna igal ajal juurdepääsu) ja küsin suuliselt üle, juhin muuhulgas
arhitektihärra tähelepanu oma kirjale jms.
Järgmine „lahtiste
uste päev“ on 8.september. Vastuvõtt peaks algama kell 8 ja et mitte oma põhitöökohta
hiljaks jääda, sätin sammud nö avamise ajaks vallaarhitekti ukse poole, aga
... seal on juba (juba!!) järjekord.
Mehed, kes mütsid peos ukse taga jutulepääsemist ootavad, arvavad, et peaksin
istet võtma, kuna siin minevat pikalt. Aga mina pean paraku jälle tööle minema
(ise ka imestan, et töötan sellises kohas, kus tuleb iga päev kohal käia),
seepärast otsustan vallaarhitektile väikese meeldetuletuskirja kirjutada.
Juba järgmisel päeval, so 9.septembril saadan Riivo
Leitenile uue kirja, milles avaldan arvamust, et härra vallaarhitekt on
kahtlemata väga hõivatud inimene, aga ehk ta leiab minutikese või paar mulle
vastamiseks. Mul nimelt maja katuseta, sellest tulenevalt kole kiire jne. Püüan
kasutada leebet, isegi pigem lömitavat tooni, et arhitektihärras kaastunnet
äratada ja teda oma pealekäimisega mitte solvata. Muidu võtab kätte ja ei
vastagi mulle. Tean-tean, et seaduse järgi on ta kohustatud vastama, aga
sellised seadused on täitmiseks kohustuslikud ainult vanglatele, kui nad
pättide kaebustepakki läbi vaatavad, ja hoidku jumal, kui siis vastamisega kasvõi ühe päeva
viivitatakse! Tavaline maksumaksja ei kuulu sellesse eliitseltskonda, kelle
avaldustele tuleb õigeaegselt reageerida. Tavalise maksumaksja võib kuni valimisteni rahulikult
tähelepanuta jätta.
Edasi ootan vallaarhitekt Leitenilt vastust, kuid seda ei
tule. Ei tule. Ega tulegi.
15.septembril, mil Tartu Vallavalitsuses on järjekordsed
kõnetunnid, ärkame mehega juba
varavalges, nii-öelda kuke-koidu ajal, et enne teisi hädalisi esimesena vallaarhitekti
lävepakule viskuda. Tuiskame kohale ja ennäe – ukse taga ei olegi veel kedagi,
kuigi kella 8-st on puudu vaid kümmekond minutit. Rõõmustan… ja loen ukselt, et vallaarhitekt on PUHKUSEL! Must
raev ja nördimus võtavad minus maad, aga abikaasa veerib pisikest kirja suure
puhkusesildi all ja saab sealt teada, et vaatamata puhkamisele käib arhitekt teatud kuupäevadel siiski ka oma kabinetti
väisamas ja et just täna ongi selline päev. Ma ei usu teda.
