Katusepakkujad

Oma lihtsameelsuses arvasin, et katusepanija leidmine on kogu protsessis kõige lihtsam asi: internetis on lõpmata arv igasugu hankekeskkondi. Vaja ainult hanketeade avaldada ja pakkujate hulgast sobiv ehitaja välja valida. Ka pank soovitas tungivalt hanke korraldada.

31.augustil avaldan hankekeskkonnas „leia.ee“ teate, kus märgin, et ootame hiljemalt 8.septembriks ehitajatelt hinnapakkumist järgmistele töödele: vana katusekatte eemaldamine ja utiliseerimine, lisaroovituse paigaldus, tuulekastide remont ja värvimine, katusekate Klassik profiil paigaldus ühes aluskatte, vihmaveesüsteemi ja lumetõkke paigaldusega. Ei unustanud ka lisada, et pakkumus peab sisaldama kõiki materjale ja töid, mis on vajalikud katuse nõuetekohaseks paigaldamiseks.

8.septembril teatab „leia.ee“ keskkond, et hange on lõppenud ja et laekus üks pakkumus. Mis mõttes ainult üks? Teadet on vaadatud 68 korda, kas tõesti kõik ülejäänud 67 vaatajat ei ole tegelikult töötegemisest üldse huvitatud? Sisenen „leia.ee“ keskkonda ja näen, et vähemalt üks tubli eesti ettevõte ikkagi tahab veel tööd teha: nimelt Varmet Arendus OÜ on teinud oma hinnapakkumise ja lubab 66 EEK (loe: kuuekümne kuue krooni) eest kogu selle töö ära teha!!! Jah, möhh. On muidugi tore, et keegi soovib meid meie hädas aidata, kuid paraku oleks primaadilegi selge, et selline pakkumine ei ole tõsiseltvõetav. Niisiis ei jää muud üle, kui hange nurjunuks kuulutada.

Napilt poole tunni pärast helistab mulle kuri mees Varmet Arendusest: „miks te hanke nurjunuks kuulutasite, me ju tegime pakkumise?“

„Tegite, kuid paraku polnud see arvestatav – te ei mõelnud ju tõsiselt, kui lubasite 66 krooni eest majale katuse panna.“

„Mis kuuskümmend kuus? Kuuskümmend kuus tuhat on meie pakkumine! Te ei saa kusagilt paremat hinda. Ma olen kaksteist aastat Soomes katuseid pannud, ma tunnen asja!“ hõisatakse toru teisest otsast.

„Ei kahtlegi, kuid teie pakkumus sisaldas vaid kahekohalist numbrit – 66. Aga isegi juhul, kui unustasite kogemata need kolm nulli lisada, ei ole teie pakkumine ikkagi tõsiseltvõetav. Meil siin Eesti on vahepeal kroonid asendatud eurodega ja 66000 krooni teeks minu kiire peastarvutuse järgi napilt üle 4000 euro. Ma ei usu, et te sellise summa eest plekk-katuse paigaldate.“

„Oh kurat,“ nukrutseb vestluspartner, „ma ei oska seletada, kust need eegud sinna kirja said, ma pidasin ikka eurosid silmas.“

„Nii et siis 66 000 eurot oleks teie hind tegelikult?“ küsin üle.

„Aga loomulikult!“

„Kahjuks ei sobi meile ka see hind. Ma ei püüa siin kurge kirvega, kuigi selline mulje võib jääda. Tean päris hästi, mis katusetööde tegelik maksumus on,“ vastan.

Mees toru teises otsas saab jälle pahaseks: „Krt kui te tahate, et tööd tehakse nii nagu peab tegema, siis te ei saa kuskilt odavamalt! Tõstuk on vaja rentida, mehed peavad ohutusrihmadega kinni olema, ja kuhu vana katus pannakse teie arvates, viiakse metsa alla või?“ loetleb ta kõikvõimalikke kulukohti.

„Justnimelt – tõstukit on vaja, ohutusnõuded peavad täidetud olema ja vana katust metsa alla viia ei tohi,“ vastan.

„Aga mis siis nüüd saab? Kas võin teha uue pakkumise? Tuleksin kohapeale vaatama ja mõõtma, ehk saab hinna allapoole,“ rahuneb ta uuesti maha.

„Palun väga! Hakkan nagunii praegu ehitajatele hinnapäringuid välja saatma, sest hange ei viinud kusagile,“ vastan ja me lepime kokku, et mees tuleb ise ja vaatab ise katuse seisukorra üle.

Lappan veebilehitsejat Google ja tuvastan mõned katusepakkujad, kes oma kodulehe andmetel osutavad teenust ka Tartumaal. Saadan välja hinnapäringud AS-le Toode, OÜ-le Plekk-Katusemeister, Ramest Ehitus OÜ-le ja Katusetark OÜ-le. Ainsana jättis vastamata OÜ Plekk-Katusemeister. Ülejäänud ettevõtjaid tänan siinkohal selle eest, et nad võtsid vaevaks hinnapakkumise koostada. Eraldi tänud Katusetargale selle eest, et nad olid paindlikud ja jagasid lahkesti oma nõuandeid, mis kulusid hiljem marjaks ära.

Andes endale aru, et katusetööde teostaja üle järelevalvajat-kontrollijat minust ega ühestki naabrist ei ole, on kindlasti vaja palgata ka omanikujärelevalve teenuse osutaja. Sedakorda ma hankekeskkondade peale enam ei looda: uurin netiavaruste arvututest foorumitest järele, millised on usaldusväärsemad ettevõtjad, loen nende veebilehti, kontrollin andmeid äriregistrist, sealhulgas ka maksuvõlgade puudumist, ja saadan lõpuks hinnapäringud kolmele ettevõtjale: Vealeidja OÜ-le, kes lubab pisimadki vead üles leida ja ehitajat mitte enne rahule jätta, kui need on likvideeritud, P.P.Ehitusjärelevalve OÜ-le ja Tartu Arhitektuuribüroole. Viimane pakkumist ei tee ega pea meid isegi vastuse vääriliseks. Kaks esimest aga küll. P.P.Ehitusjärelevalve näib majanduslikult soodsam ja usaldusväärsem, kuna a) hind on märgatavalt vastuvõetavam ja b) pakkumus sisaldab ka pädevust tõendavaid tunnistusi ja sertifikaate. Lisaks helistab kohe P.P.Ehitusjärelevalve esindaja Meelis Erdfeld ja ütleb, et tuleks hea meelega kohapeale vaatama. Kuivõrd katuse-ehitajatega on mul juba kogemus, et äraütlevale kirjale tuleb sageli vastus, et miks te loobute meie teenusest ainult raha pärast, kui hind on läbiräägitav, siis otsustan seekord anda Vealeidjale, kes on esitanud pakkumuse Sweco Est OÜ blanketil, võimaluse ja saadan e-küsimuse, et kas hind on lõplik või läbiräägitav.

11.septembril pannakse mu telefoni vastupidavus proovile: peale tavapäraste kõnede helistavad ehitajad, naabrid, lisaks pean oma igapäevatöö raames osalema mitmel koosolekul. Kusagil seal vahepeal helistab üks meeshääl „svekoestist“ ja teatab, et tahab rääkida minu kirjast. Kuna olen hetkel nõupidamisel ja mulle ei meenu ka, et oleksin sarnase nimega firmale kirjutanud, palun tal veerand tunni pärast tagasi helistada. Ta helistabki ja süüdistab mind selles, et ma kasutavat hinna allasaamiseks kohutavat kavalust: ma nimelt andvat teada, et pakutud hind ei sobi, kuna olemas on ka madalam pakkumus ja kui siis teenusepakkuja hinna alla laseb, siis tegevat ma sama asja teise pakkujaga. Aga et ma nüüd siis teaksin, et nendega selline nõks läbi ei lähe.

Mõtlen ikka veel, kellega mul praegu tegemist on ja millest põrgust käib jutt. Et seda kindlaks teha, küsin. Vastuseks saan, et tegemist on endise Vealeidja OÜ-ga, kes juba selle aasta aprillist alates on Sweco Est OÜ ja et kuna ma ise saatsin neile hinnapäringu, siis kuidas ma seda ei tea.

No tõesti, kuidas ma küll ometi seda ei tea – kogu maailm teab ja mina mitte? Selgitan põhjust, miks ma saatsin küsimuse hinna lõplikkuse kohta.

Mehe ülbust ei kahanda see aga grammigi: „Mis te siis nüüd mõtlete, et saate lõpuks kellegi tasuta tööle või? Võib-olla tõesti leiate kellegi omale poole odavamalt seda tööd tegema, kui teid kvaliteet ei huvita, aga meie oma hinda rohkem kui 100 eurot alla lasta ei saa. See on lõplik pakkumine, võtke või jätke.“

Pean paratamatult tunnistama, et ka sada eurot odavam hind ei ole meile piisavalt taskukohane, aga hoidmaks end järjekordsest tatisõjast tänan telefonikõne eest ja ütlen Sweco Est OÜ pakkumisest ära kirja teel. Pole enam kahtlustki: ainus aktsepteeritav pakkuja on P.P.Ehitusjärelevalve OÜ ja seda mitte ainult vastuvõetavama hinna, vaid ennekõike sõbraliku ja koostöövalmi suhtumise pärast.

14.septembril helistab naabrinaine Ruth ja tunneb huvi katusepakkujate vastu, et kas olen mõne sobiliku leidnud. Räägin, kuidas asjad tegelikult on: enamus pakkumusi käivad meile ilmselgelt ülejõu. Ruth pakub välja, et temal on tööalaseid tutvusi Ruukkis ja Kattocentris ja et kui ma saadaks talle hinnapäringu teksti, siis ta küsiks, äkki saab sealt sõbrahinda. Ja nii juhtubki, et juba samal päeval laekuvad oluliselt taskukohasemad hinnapakkumised. Kohe nii taskukohased, et küsin neilt ka puiste-kivivilla hinda laepealse soojustamiseks. Ainsana teeb ka puistevillale pakkumuse Kattocenter Tartu OÜ, aga selle hind, oh see hind... Vastan, et tänan, aga liiga kallis. Mille peale nemad vastavad, et kui kohe lepingu sõlmime, siis saab poole odavamalt. Veel üks õppetund, sedakorda õnneks tasuta: ära nõustu kohe esimese hinnaga vaid kauple. Kauple kogu aeg, kauple nagu mustlane, nagu hull!

Õhtul tuleb maja vaatama P.P.Ehitusjärelevalve esindaja M.Erdfeld, kellega vestlen rohkem kui tunni ja saan selle aja jooksul nii katusepaneku kui maja renoveerimise kohta üldse oluliselt rohkem teada kui KredEXi kodulehelt ja ehitusseadustikust kokku. Meelis annab ka oma esialgse hinnangu saabunud hinnapakkumuste kohta, viidates nende puudustele ja täpsustamist vajavatele kohtadele ning lubab panga jaoks eksperthinnangu koostada.

Tund hiljem saabub ka korrektselt tööriietatud ja ohutustraksistatud pikaajalise Soome kogemusega Varmeti-mees. Paneb suitsu ja jalutab ümber maja. Tervitame ja vahime koos katuseäärt. Tema pahameel on kadunud, jätab asjatundliku mulje. Küsib, miks just plekk, mitte uus-eterniit. Osutan vastasmajale, kus sel kevadel paigaldati uus-eterniidist katus, ja räägin augustikuisest rahetormist, mis selle mängleva kergusega purustas. Mees noogutab ja arvab, et see on lihtsalt see õhem eterniit, et suuremad plaadid on paksemad. Ütlen, et miski pole veel kindel, et palkan nagunii omanikujärelevalve, kellega eelnevalt konsulteerin. Katusele mees enam minna ei taha, arvab üldisest maja vaatamisest piisavat ja lahkub, lubades uue hinnapakkumise saata. Seda ei tule mitte kunagi.

 

Raamatupidaja mässab

Selgituseks (mitte minu väljavabandamiseks)  nii palju, et mul polnud siiamaani aimugi, kes meie raamatupidaja on. Mõistagi ma tean, et ta nimi on Hele, aga ei tea, mis inimene ta on ja millistel alustel meie heaks töötab, sest tema palkajaks oli teine juhatuse liige Irina ja mina sellesse protsessi ei sekkunud. Kuna elanikele on jooksvad arved seni üldjuhul õigeaegselt koostatud ja majale esitatud arved (loodetavasti kah õigeaegselt) makstud olnud, siis puudus ka vajadus raamatupidajaga lähemalt tutvust teha.

Täna on koitnud see päev, mil vajan hädasti raamatupidaja abi.  Saadan talle täitmiseks pangalt saadud  blankett-tabeli selle kohta, millised olid iga korteri kommunaalteenuste arved viimase poole aasta jooksul, millised olid maksetähtajad ning kuna maksed tegelikult laekusid. Õnneks tuleb andmed esitada vaid nende korteriomanike kohta, kes jäid maksmisega viivitusse üle 30 päeva.  Kuna ühistus pole seni mingit majandustegevust toimunud, siis loomulikult puudub meil ka majandamiskava. Panga nõuandel palun raamatupidajal koostada käesoleva aasta viimase kolme kuu kohta majandamiskava arvestades olemasolevaid finantsvahendeid ning näha selles ette katusevahetus pangalaenuga 30 000 eurot. Põhimõtteliselt kolm-neli rida, ei midagi keerulist. Kuid raamatupidaja ei tee seda, isegi ei vasta mulle.

Nädalakese pärast ilmub mu ukse taha juhatuse liige Irka, kes teatab, et meil on vaja uus raamatupidaja otsida, kuna vana ei taha enam meile raamatupidamist teha.  Põhjust kui sellist polevatki – lihtsalt ei taha ja kõik.  Ma ei usu oma kõrvu. Miks raamatupidaja just nüüd loobuda otsustas, kui mul on ilmtingimata vaja tema tõrkumatut koostööd? Irka ei oska seletada, kuid arvab peale minu häälekat ahastamist, et ehk annab temaga veel rääkida.

Kohtumegi nädalakese pärast kohvikus: mina, Irka ja raamatupidaja, kes osutub äärmiselt sümpaatseks ja arukaks daamiks. Pärast pooletunnist kohvi-koogitamist alustan ääri-veeri juttu sellest, et äkki on proua ikkagi nõus jätkama meie teenindamist vähemalt seni, kuni katusetööd ühele poole saavad, kuna ma lihtsalt ei jõua praegu ka veel raamatupidaja otsingutega tegelda. Irka uurib, et äkki on tasu liiga väike. Vastus on ootamatu: ilma mingi puiklemiseta teatab see kena inimene, et otse loomulikult teeb ta aasta lõpuni, sest keset aruandeaastat raamatupidajat vahetada on keeruline ja et raamatupidamises ongi tavaks, et üks lõpetab eelarveaasta ära ja siis teine võtab üle. Aga seejärel jah, palub meid otsida omale uus teenuseosutaja ja et töötasu tõstmist ta ei soovi. Lubab pangalaenuks vajalikud dokumendid ka lähiajal ära teha. Mis sa hing veel tahta oskad! Niisiis lahkume sõpradena ja ma uinun sel õhtul siira usuga, et mis iganes probleeme mul veel ette ei tule, on mu seljataga usaldusväärne raamatupidaja.

Juba järgmisel (või oli see ülejärgmisel) päeval täidab raamatupidaja ära tabeli viivisvõlgnike kohta. Mis siis, et sinna on kirjutatud vaid üks rida: nimelt selgub, et ükski korteriomanik ei ole kommunaalmaksetega olnud viivises kauem kui 30 päeva, ja ma ei saa aru, miks seda kohe teha ei saanud, olen äärmiselt tänulik. Kuigi kuklas hakkab pead tõstma sinine kahtlusekurat, sest mulle meenub, et olen ise ühe arvega rohkem kui kaks kuud viivises olnud lihtsalt põhjusel, et unustasin selle maksmata, ja oleksin justkui märganud ühistu meilboksis ühe naabri kirja, kus too vabandab, et on rahaprobleemide tõttu mitme kuu arved maksmata jätnud ja lubab nüüd kõik korraga ära maksta, otsustan asja mitte kontrollida, sest teadmatuse roosa vine vaigistab mureleeke märksa paremini.

Majanduskava aga ei tule ega tule. Küsin raamatupidajalt meilitsi üle, et kaua kaunikene valmib ja saan vastuseks, et tema pole kunagi majanduskava koostanud, aga saadab mulle lahkesti internetiavarustest leitud suvalise korteriühistu majandamiskava, mida saaksin näidisena kasutada, et seesinane dokustaat ise kokku panna. Uskumatu! Mitte et oleksin eksimatu inimestetundja, aga antud juhul jääb mulle küll mulje, et raamatupidaja on mind silmamoondaja osavusega eksitusse suigutanud: jättes siira ja mõistliku inimese mulje esineb nüüd sellise lollusega: ma ei saa ju internetist leitud suvalise ühistu majandamiskava alusel oma ühistule majandamiskava koostada, kui mulle pole teada, kui palju on meil raha halduskuludeks, palju remondifondi ja kuidas majanduskavas kajastada planeeritavat pangalaenu. Selgitan seda talle ja palun, et ta saadaks mulle vähemalt numbrid. Ma saangi need ilma mingite kommentaarideta, aga isegi mulle, äärmiselt matemaatikavõõrale persoonile piisab üksnes pealevaatamisest saamaks aru, et õiged need küll ei ole, sest kui tõepoolest laekuks elanike igakuistest maksetest  ühistu arvele selline rahasumma, võiksime mingit laenu võtmata pangadirektori enda majaseinu võõpama palgata. Annan oma kahtlustest raamatupidajale teada ja saan vastuseks küll (loodan teadmatuse roosas udus tänaseni, et) õiged numbrid, kuid ka vahutava pahameele, et „näed nii läheb, kui pean oma põhitöö kõrvalt veel ka teiega tegelema“. Halloo mutt? Millest jutt!? Mu sõrmed tipivad mõistusest ette jõudnuna juba kurja vastuskirja, et pole minu asi, kas sa täidad oma ülesandeid põhitöö ajal või väljaspool seda, kuid mina tahan oma küsimustele mõistliku aja jooksul mõistlikke vastuseid saada, aga siis jõuab aru pähe ja sunnib parema käe nimetissõrme „delete“ klahvil peatuma: mis saab siis, kui ta viskab selle peale arvelaua kohe nurka ja soovitab meil end põlema panna? Mitte et ma ei leiaks silmapilkselt kohaseid vürtsikaid „vastuargumente“, aga mul on raamatupidajat vaja. Mul on töötavat raamatupidajat just praegu vaja. Niisiis krigistan hambaid nii et plommipuru lendab, ütlen oma mehele otse näkku, mida ma raamatupidajast arvan, … ja keelitan klassikalisel pugejalikul viisil raamatupidajat jätkama.

Siinkohal pean oluliseks märkida, et selle peatükiga ei ole raamatupidaja saaga veel kaugeltki lõppenud, aga sellest edaspidi. Aeg, mille olen kogu katuseprotsessi vältel kulutanud raamatupidaja tööle sundimiseks, on mulle isiklikult maksma läinud üle 300 euro, aga efektiivsus on olnud nullilähedane. Minu ülemus ütleb sellistel puhkudel, et tegemist on õppetunni eest makstava rahaga ja et koolitused ongi kallid. Jällegi pean nentima tõika, et keegi ei keelanud mind juba kaks aastat tagasi ühistu juhtimisse sekkumast ja kuna ma seda ei teinud, siis tulebki nüüd oma vigadest õppida ja selle eest kallist hinda maksta.

Kas ehitusluba on vaja?

Vaatamata varasematele ebaõnnestumistele õnnestub mul 15.septembril vallaarhitekti jutule saada. Hr Leiten osutub tubliks meheks, kes kahtlemata oskab oma tööd hästi, aga paraku ei oska ta vastata mu küsimusele, et kas  katusevahetuseks on vaja ehitusluba või mitte ja et selles küsimuses mitte mingil juhul eksida, kaldub ta pigem arvama, et mida rohkem paberit, seda puhtam tagumik:

 „Jah, lugesin teie kirja ja mul on isegi vastuse projekt olemas, aga asi on selles, et ma ei tea päris täpselt, kas on ehitusluba vaja või mitte. Vaadake, vahepeal on ehitusseadus muutunud ja nüüd on üks suur segadus,“ vastab vallaarhitekt ja uurib seinal olevat pikka tabelit, „ma kaldun arvama, et ehitusluba on ikka vaja.“.

„Jah, olen seadusmuudatustega kursis, aga mina lugesin sealt välja, et kui hoone põhikonstruktsioone ei muudeta, siis piisab ehitusteatisest,“ avaldan arvamust.

„Jah, aga ma sain aru, et te kavatsete eterniitkatuse asemele nüüd plekk-katuse panna? Sellisel juhul tuleb ju katuse konstruktsioone muuta,“ teab tark mees omast käest.

„Ei tule,“ vaidlen vastu, „katuse talad jäävad samaks, neil pole viga midagi. Vaja on vaid lisaroovitust, et pleki välja kannaks, aga see pole ometi põhikonstruktsioonide muutmine?“

„Jah, aga te asendate eterniidi plekiga ja see vajab ehitusluba. Ainult siis, kui asendate vana katuse samaväärsega, ei ole luba vaja,“ arvab arhitektihärra, ühe silmaga arvutisse piiludes ja sealt seadusepügalaid tsiteerides.

„Samaväärne tähendab ju mitte ainult sama nimetusega materjali, vaid ka samade omadustega materjali ehk teisisõnu: luba pole teie arvates vaja ainult siis, kui paneme uue aukliku eterniitkatuse, mis vihma kindlasti läbi laseb?“ üritan asjaolusid täpsustada.

Mees muigab: „põhimõtteliselt on teil õigus, jah seadusest võib nii aru saada küll. Aga isegi siis, kui teil ehitusluba vaja pole, tuleb esitada ehitusteatis ühes projektiga.“

„Nii et siis vaatamata sellele, et me katusel midagi muuta ei kavatse, vaid ainult asendame katkise ja vihma eest mittekaitsva materjali  ilmastikukindlamaga, ja hoolimata sellest, et inimestel pole sellegi katuse vahetamiseks raha ja me oleme sunnitud pangalaenu võtma, tuleb meil lisaks veel arhitekt palgata, kes uue katuse mitme tuhande euro eest paberile joonistab?“ olen nördinud.

„Paistab küll nii jah, ainult et kusagil pole öeldud, milline see projekt peaks olema,“ arvab vallaarhitekt.

„Hästi, palun pange oma vastus mulle paberile kirja ja saatke see mulle esimesel võimalusel.“

Tõusen ja lahkun vallamajast.  Mul on kuuldut raske uskuda. Aga minu abikaasa ei tule minu järel kabinetist välja. Ootan teda õues. Poole tunni pärast ta tulebki, käes paber. Tegemist vallavalitsuse ametliku vastusega minu kahele teabenõudele, kus on kirjas, et juhul, kui me hoone põhikonstruktsioone ei muuda, siis tuleb esitada ehitusteatis ühes katuse tootjapoolse paigaldusjuhendiga ja et seda loetakse siis projektiks . Ma ei mõista, miks oli mulle enne mingit jama vaja ajada?

Kuna tegelikult ei ole mulle ikka teada, kas me vajame siis ehitusluba või mitte, saadan teabenõude Tehnilise Järelevalve Ametile. Etteruttavalt olgu öeldud, et ka Tehnilise Järelevalve Ametil pole aimugi avaliku teabe seadusest, mis kohustab neid teabenõudele 5 tööpäeva jooksul vastama, sest ma saan sealt lõpuks küll viierealise vastuse selle kohta, et ehitusteatisest piisab, aga selle formuleerimine võtab neil aega tervelt kuu aega.

Niisiis olen olukorras, kus maja vajab hädasti ja ootamatult uut katust, kuid selleks, et katust osta, vajan pangast raha. Pangast saan raha siis, kui mul on lisaks muule paberipahnale ehituse alustamiseks ekspertarvamus ja ehitusprojekt, kuid selleks, et neid kaht osta, vajan raha. Nonsenss? Ei ole, sest kes keelas juba varem rahakogumisega alustamast, ehk poleks siis praegu vaja panga vaipu kortsu roomata.

Vaatan: ümberringi vahetavad kõik rahe purustatud katuseid uute ja paremate vastu – kas tõesti on kõigil ehitusload ja –projektid olemas? Vallamajas kuuldut arvestades kahtlen ma selles kõvasti.

Algab dokumendivoor

Ei hakka pikalt peatuma ühistu üldkoosolekul, sest kui majal katust pole, koonduvad majaelanikud reeglina ikka ühise mütsi alla (sest katust ju pole).  Vaid niipalju ütlen, et kui keegi arvab, et pangalaenu vajava  ühistu üldkoosoleku protokollimine toimub vastavalt seadusele vabas vormis, siis ta eksib. Nimelt on pank sellisteks puhkudeks välja töötanud protokolli vormi ühes sõnastusega, et ei toimuks mingit isetegevust. Ja otse loomulikult, kuna meil on raha vaja, pidasime me reglemendist kinni, täites protokolliblanketi saksa täpsusega. Ja kui keegi arvab, et ühistu üldkoosolek on otsustusvõimeline, kui vähemalt 51% korteriomanikest kohal on, siis ta ka eksib. Panga arvates on koosolek otsustusvõimeline vaid siis, kui koosolekust võtavad osa korteriomandite esindajad, kellele kuuluvate korteriomandite osakaal kõikidest ühistu korteriomanditest moodustab 51%. Niisiis võtsin enne koosoleku algust registrist andmed kõigi korterite suuruste kohta  ning arvutasin välja, millise protsendi üks või teine korteriomand moodustab. Õnneks saavutasime panka rahuldava kvoorumi.

1.septembril üritan Tartu Vallavalitsuse vallaarhitekt Riivo Leiteni jutule pääseda. Nimelt vajan enne igasuguste muude paberite hankimist kindlat teadmist, et kas me vajame katusevahetuseks ehitusluba või mitte. Paraku üritus ebaõnnestub – järjekord ukse taga on liiga pikk, aga mina pean tööle minema.  Olen enda arvates kaval ja saadan talle teabenõude.

Tulenevalt avaliku teabe seadusest on teabevaldaja kohustatud teabenõude täitma 5 tööpäeva jooksul, kuid vallaarhitekt ei ole sellest ilmselt kuulnud, sest seadusega kehtestatud vastamistähtajaks soovitud vastust mu postkasti  ei laeku. Ei tule seda ka järgmistel päevadel. Äkki on vallaarhitekt haige või surnud ja maha maetud? Otsustan, et lähen järgmisel vallavalitsuse vastuvõtupäeval (sest ega kohalik omavalitsus tegeleb, nagu nimigi ütleb,  peamiselt iseenda valitsemisega ja kodanikul ei pea olema sinna igal ajal juurdepääsu) ja küsin suuliselt üle, juhin muuhulgas arhitektihärra tähelepanu oma kirjale jms.

 Järgmine „lahtiste uste päev“ on 8.september. Vastuvõtt peaks algama kell 8 ja et mitte oma põhitöökohta hiljaks jääda, sätin sammud nö avamise ajaks vallaarhitekti ukse poole, aga ... seal on juba (juba!!) järjekord.  Mehed, kes mütsid peos ukse taga jutulepääsemist ootavad, arvavad, et peaksin istet võtma, kuna siin minevat pikalt. Aga mina pean paraku jälle tööle minema (ise ka imestan, et töötan sellises kohas, kus tuleb iga päev kohal käia), seepärast otsustan vallaarhitektile väikese meeldetuletuskirja kirjutada.

Juba järgmisel päeval, so 9.septembril saadan Riivo Leitenile uue kirja, milles avaldan arvamust, et härra vallaarhitekt on kahtlemata väga hõivatud inimene, aga ehk ta leiab minutikese või paar mulle vastamiseks. Mul nimelt maja katuseta, sellest tulenevalt kole kiire jne. Püüan kasutada leebet, isegi pigem lömitavat tooni, et arhitektihärras kaastunnet äratada ja teda oma pealekäimisega mitte solvata. Muidu võtab kätte ja ei vastagi mulle. Tean-tean, et seaduse järgi on ta kohustatud vastama, aga sellised seadused on täitmiseks kohustuslikud ainult vanglatele, kui nad pättide kaebustepakki läbi vaatavad, ja hoidku jumal, kui siis vastamisega kasvõi ühe päeva viivitatakse! Tavaline maksumaksja ei kuulu sellesse eliitseltskonda, kelle avaldustele tuleb õigeaegselt reageerida. Tavalise maksumaksja võib kuni valimisteni rahulikult tähelepanuta jätta.

Edasi ootan vallaarhitekt Leitenilt vastust, kuid seda ei tule. Ei tule. Ega tulegi.

15.septembril, mil Tartu Vallavalitsuses on järjekordsed kõnetunnid,  ärkame mehega juba varavalges, nii-öelda kuke-koidu ajal, et enne teisi hädalisi esimesena vallaarhitekti lävepakule viskuda. Tuiskame kohale ja ennäe – ukse taga ei olegi veel kedagi, kuigi kella 8-st on puudu vaid kümmekond minutit. Rõõmustan…  ja loen ukselt, et vallaarhitekt on PUHKUSEL! Must raev ja nördimus võtavad minus maad, aga abikaasa veerib pisikest kirja suure puhkusesildi all ja saab sealt teada, et vaatamata puhkamisele käib arhitekt  teatud kuupäevadel siiski ka oma kabinetti väisamas ja et just täna ongi selline päev. Ma ei usu teda.

Kuidas raha saab?

SEB telleri auks pean ütlema, et lisaks kannatlikkusele osutus ta ka sõnapidajaks, sest juba paari tunni möödudes helistas kliendihaldur Martin ja ütles, et on valmis minuga kohtuma juba järgmise päeva lõuna ajal.

26.augustil kohtun Martiniga. Tegemist rõõmsa ja viisaka noormehega, kes kuulab mu jutu ära ja arvab, et 15000 eurot peaks, kui väga pingutada, kätte saama küll.  See summa ei sobi mulle. 15000 eest saaksin äärmisel juhul paar peotäit papinaelu ja kasvuhoonekilet osta, mis meie laiuskraadil ja eriti veel seismiliselt sellises piirkonnas, kus peale vikerkaare tuleb ette ka trombe, vesipükse, tuulispaska jm elamu energiatõhusust proovilepanevaid ilmastikunähtusi, ei annaks aktsepteeritavat tulemust.

- Palju teil siis raha vaja oleks? küsib Martin.

- vähemalt 30 000 eurot. Me ei saa odavat saasta lubada, meil on vaja korralikku katust, mis peab meie eluaja vastu pidama.

- Siis tuleks teil KredEXi käendusele mõelda, ütleb Martin ja selgitab, et KredEXi käendus on tasuline.

Lühidalt tähendab KredEXi käendusleping  seda, et me peame hakkama iga kuu neile selle eest tasu maksma, et nad on käendajad. Kõnealune tasu pole mõistagi üle mõistuse käivalt suur: kõigest kolm- nelikümmend eurot. Pange siin ja edaspidi hoolega tähele: ma lähen raha laenama, sest majaelanikud pole kuigi jõukad ega suuda korraga katuse vahetuseks vajaminevat raha välja käia, aga selleks, et laenu saada, tuleb enne meeletult kulutada igasuguste asjapulkade palkamiseks, sealhulgas osta käendus, et pank saaks veendumuse, et me oleme ikka maksejõulised! Kus on heaperemehelik loogika: kui mul oleks see raha olemas, mis nüüd kulub kõikvõimalike paratamatult kaasnevate kõrvalteenuste sisseostmise peale, siis ma ju laseks kohe katuse vahetada, mitte ei võtaks palgale tervet armeed kontrollimatuid spetsialiste!!!

Nutt kipub peale. Ütlen, et sellisel juhul ei jää muud üle, kui korter võimleivahinna eest maha müüa ja sealt kiiremas korras jalga lasta. Ilmselt kõlab mu hääl piisavalt kurvalt, sest  Martin nikerdab-näkerdab midagi arvutis ja arvab siis, et teatud tingimustel tuleb kõne alla ka suurem summa, aga ta ei luba, kordan: ta ei luba midagi, sest see pole tema otsustada. Siis panganõukogu vaatab. Nagu Toots Kiire õunte pealt. Niisiis ei tea ma ikka, kas meile laenu antakse või mitte, aga võtan end kokku ja otsustan asju ajama hakata.

Kui KredEXi käendus kõrvale jätta, siis paberid, mis tuleb ühes laenutaotlusega esitada, on järgmised:

1.       ühistu põhikiri;

2.       mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri väljavõte;

3.       ehitusregistri tõend või kinnistusraamatu väljavõte korterite omanike kohta;

4.        eelmise majandusaasta bilanss ja tulude-kulude aruanne;

5.       jooksva aasta majandamiskava;

6.        aruanne viivisvõlgnevuses korterite kohta panga blanketil;

7.       ühistu üldkoosoleku otsuste protokoll laenu võtmise kohta vastavalt panga näidisele;

8.       tõendid või arved suurematelt kommunaalteenuste osutajatelt, mis näitavad võlgnevuste puudumist;

9.       ehituseksperdi hinnang maja seisukorra kohta või energiaaudit;

10.   renoveerimistööde lühikirjeldus, eelarve ja ajakava;

11.   ehitusluba ja -projekt või kui need vajalikud ei ole, siis seda kinnitav tõend kohalikult omavalitsusasutuselt.

Palun Martinil kogu see info mulle välja trükkida, aga ta lubab lahkelt panga pakkumise ühes vajaminevate tõendite nimekirjaga mulle meilile saata. Seda ta teebki – paari tunni pärast on manuaal kohal. Trükin selle välja ja torman koju – olen nimelt täna õhtuks ühistu koosoleku kokku kutsunud.

Kas raha saab?

25.augustil saadab Siim mulle katuse hinna kalkulatsiooni. Saan teada, et vajan umbkaudu 30 000 eurot ja see tähendab, et tuleb panka minna, saamaks teada, palju meie ühistul üldse raha on, palju oleks pank nõus laenama ja millistel tingimustel.

Kuna ühistu konto on AS-is SEB Pank, siis kõnnin selle Tartus asuvasse Ülikooli tänava kontorisse. Pangahoonesse sisenedes uurin järjekorranumbrite aparaati saamaks teada, millisele nupule oleks kõige mõistlikum vajutada.  Ja kuigi üldiselt jääb mulje, et pangad lausa topivad inimestele raha, siis valikult: „laenud“ ega  „laenunõustamine“, ammugi mitte „võlgu andmine“, „raha andmine“ , „rahasüst“ vms ei ole.  Valin nupu „info“, sest minu arusaamist mööda peaks sealt vähemalt seda teada saama, kuhu kihutada  ja keda kõnetada. Uskuge või ei, aga kuigi fuajees on vaid kümmekond inimest ja lettide taga samapalju teenindajaid, ootan ma 32  minutit enne kui  telleri nupulevajutus mulle väljastatud järjekorranumbrit kutsub. Järgneb enam-vähem selline mõttevahetus (justnimelt mõttevahetus, sest rääkimist kui sellist palju polnud):

-          Tere! Olen KÜ Vedu 5 juhatuse liige ja soovin teada kaht asja: palju meie ühistu kontol raha on ja palju oleks pank nõus laenama katuse remondiks, kuna rahe lõhkus meie majakatuse ära ja meil on kiiresti uut vaja.

Teenindaja, kes mind loomulikult küsimuse esitamise ajal ka vastu teretas, krõbistab midagi arvutis. Seejärel hakkab järjest mingeid telefoninumbreid valima.  Ootan. Mõne minuti pärast ütleb telefonitoru kõrva ääres  hoidev teller pigem omaette, aga võib olla siiski ka natuke mulle:

-          Huvitav, keegi ei võta telefoni?! Hm. Ei tea, kus nad kõik on…

Pakun, et äkki lõunal, kellaaeg selline. Või šoppavad, ilm ju ilus. Kellest jutt käib ja miks mulle vastamise asemel on ilmtingimata helistada vaja, jääb esialgu arusaamatuks.

-          Ei, ei, keegi peaks ikka telefonile vastama, arvab teller. Nüüd juba tõesti minuga suheldes.

Ootan edasi ja teller krõbistab-helistab edasi.  Ei midagi tarka vist. Paistab, et tüdineb, sest hakkab nüüd mulle vastust formuleerima:

-          Ma ei ole laenude asjas kursis, ma saadaksin teid hea meelega teisele korrusele mõne asjatundja juurde, aga keegi ei vasta millegipärast.

Pakun, et ega ma peagi silmapilkselt kellegi jutule pääsema, öelgu mulle mingi aeg, mil teadjamees kohal ja vaba on ning ma tõttan – kel janu, sel jalad.  Igaks juhuks pean vajalikuks märkida, et mulle sobib mistahes aeg.

Teller arvab seepeale, et jajah, aga pole kedagi, kellega seda aega kokku leppida. Visa ja kannatlik naine on: sama muutumatu näoilmega helistab ja krõbistab edasi. Mõistan, miks ta tööle võeti.

Loen panga seinal olevast hiiglaslikust telerist jooksvat reklaami SEB paberivabast asjaajamisest ja et selle kasutamise soovist tuleks panga esindajale teada anda. Mõtlen, et mis tolk sellest on, kui isegi tavalist jutulepääsemise aega ei ole võimalik panga kodulehel  ega isegi mitte telleri vahendusel harilikus exelis broneerida.  Kuid võib-olla ma peaksin talle teada andma, et soovin paberivaba teenindust ja teller pöörduks seejärel nagu nõiaväel online-broneeringusüsteemi või tabelite juurde?  Aga hunt sellega, sest teller saab vahepeal naaberkabiinist teada, et kõik teise korruse kolleegid on just täna mingil koolitusel, isegi assistendid. No mis sa hing teed ära. Tuleks mõni teine kord tagasi, aga kuna? See on oluline küsimus, millele vastust saamata ma lahkuda ei kavatse. Ei või ju iial teada – ees ootavad veel suvepäevad, ühised seenelesõidud ja motivatsioonireeded, tivolid ja turulkäigud jm kollektiivsed ajaveetmisvõimalused, nii et kust ma võin aimata, millal on sobilik, müts peos, lävele raha nuiama ilmuda.

Teller pakub esimest korda välja loogilise ja mõistuspärase käigu: ta küsib mu telefoninumbri  ja kui kolleegid koolituselt naasevad, laseb ta mõnel laenuhalduril mulle helistada.  Et kas see sobib mulle? On mul valikut?

-          Antud olukorras suurepärane, tänan! Aga kas ma pangakonto seisu saan teada?

-          Jah ikka.

Veel üks vaikuseminut ja saan teada, et raha on vähe, napilt kümnendik vajaminevast summast. Õieti põlegi teist.

 

 

Appi tuleb Siim

Niisiis: 12. august nagu öeldud, oli üks meeldejäävamaid päevi Saadjärve ümbruse elanikele. Järgmistel päevadel olid taas imelised suveilmad, nagu poleks keskmise kanamuna suuruseid raheteri kunagi sadanudki.  Asusin otsima kedagi, kes kiires korras vähemalt augud lapiks ja annaks hinnangu, mida teha edasi. Saatsin olukorra lühikirjelduse koos hinnapäringuga mitmele katusetöid teostavale ettevõtjale, mh Roof Experdile ja AS-le Toode, kuid mind ei peetud isegi vastuse vääriliseks. 

17.augustil helistasin juba ise igasuguseid katusepakkujate telefoninumbreid läbi ja sattusin muuhulgas valima numbri  56629930 ja millel soovitan helistada kõigil, kel kiiresti abi ja asjatundlikku nõu vaja. Telefonile vastas Atap Ehituse OÜ juhatuse liige Siim Uuk, kes tuli kohe kohale. Mees tuligi tõepoolest ise kohe kohale, vaatas katuse üle ja loendas kokku lausa 80 auku, mille arvas saavat bituumenlindi ja mastiksiga ajutiselt ära parandada, kuid rõhutas, et garantiid sellele tööle anda ei saa, sest katus on omadega täiesti läbi ja pole võimalik garanteerida, kaua paigad vastu peavad. See jutt vastab tõele – katusekatteks on 80-ndatel paigaldatud eterniit, millele on peale ajahamba ja ilmastikuolude ka sammal, hakid ja aeg-ajalt  katusel ringi kolavad erinevad spetsialistid jätnud oma jäljed pragude, lõhede ja puuduvate tükkide näol.

20.augusti varahommikul, kui kogu küla veel magab, on Siim kohal ja ronib suure kotitäie katusepaikamisvahenditega katusele. Keskpäevaks on katus lapitud ja hilisemad tugevad vihmasajud näitavad, et väga korralikult. Räägime Siimuga katuse ja kogu maja seisundist üldse. Sellest, et külm on ja seinad hallitavad. Ta soovitab tungivalt uue katuse panna, enne pole hallitustõrjetel ega seinte soojustamisel mingit mõtet. Siim on 12 aastat ehitanud ja oskab kõiki ehitustöid, aasta tagasi otsustas oma ettevõtte luua. Algus on raske ja ta vajab usaldusväärseid kliente. Mina jälle aiman, et ühistu õhukese rahakoti juures ei  jaksaks  me isegi papist katust panna ja et peame pangast raha laenama. Aga kui palju? Ja kui palju pank üldse oleks nõus laenama? Kurdan Siimule muret, kuigi ta on täiesti võõras inimene, keda näen esimest korda elus.  

Arutame, millist katust panna. Siim soovitab kaasaegset asbestivaba eterniiti, mille hinna ja kvaliteedi suhe peaks olema meile kõige taskukohasem.  Kahjuks ei tule see kõne alla: osundan naabermajadele, mille peremehed panid vaid kaks kuud tagasi sellesama uue eterniidi ja kus on nüüd ikkagi augud katuses. Me oleme nii vaesed, et ei saa endale poolikuid lahendusi lubada - teist korda ei jaksa meie inimesed uut katust osta. Siim soovitab siis profiilplekki Klassik ja kirjeldab selle omadusi. Lepime kokku, et ta koostab mulle hinnapakkumise, sest mul pole vähimatki aimu, kui kalliks katus üldse läheks.  Siim mõõdab katuse, hindab tuulekastide ja sarikate seisukorda ning sõidab minema.  Tal mehed teisel objektil tööl, kuigi on riigipüha.

Kui katust enam ei ole...

Olen korteriühistu KÜ Vedu 5 juhatuse liige Eva Panksepp ja teave, mida siitkaudu edastama hakkan, on mõeldud kõigile neile, kes veel ei tea, et maja katuseta jäämisest  põhjustatud olmeprobleemid ei ole mingid kannatused võrreldes üleelamistega, mis paratamatult kaasnevad teie kindla kavatsusega lasta paigaldada uus katus olukorras, kus teil ei jätku selleks ei tööjõudu ega piisavalt likviidseid vahendeid.

Ilmselt mäletavad lõuna-eestlased veel kaua käesoleva aasta 12.augusti rahetormi, mis purustas nende kasvuhooneid ja katuseid ning mõlkis kõik värskes õhus viibivad autod. Nii läks ka meie kolmekorruselise kodumaja eterniitkatusega: esialgsel loendusel saime kokku ligikaudu nelikümmend ca 10-15 cm läbimõõduga auku, millest vihmavesi voolas sisse nagu kraanist. Ja loomulikult leidis vesi tee kõrgemate korruste korteritesse, peamiselt minu kööki.

Mida teeb normaalne kortermaja elanik, kui tema kodumaja katus laseb vett läbi? Täiesti õige: mitte midagi! Ja see ei ole mingil juhul etteheidetav, sest alati leidub mõni aktiivne hull, kes kogu asjaajamise vabatahtlikult enda peale võtab: ta helistab ja kaebab, kuhu vaja, moosib ja sõimab läbi, keda vaja, teeb üldse kõik, mida vaja ja tagab sellega hiljem või varem tavapärase rahulik-suikuva elutempo taastumise. Aga kuna mina olen ühistu juhatuse liige, juuraharidusega ja elan viimasel korrusel, siis ilmselgelt ei ole ma normaalne inimene, mistõttu võtsin kogu katusekatastroofi tagajärgede likvideerimisega kaasneva asjaajamise vabatahtlikult enda peale. Ma ei osanud aimatagi, mis mind ees ootab, sest muidu oleksin korteri kohe võileivahinna eest maha müünud ja lahkunud sellest majast tagasi vaatamata.

Igal juhul on hea, et ma ei hoomanud kogu selle ürituse mõõtmeid, sest olen täna oluliselt targem ja kannatlikum, aga ka kavalam. Liigun küll aeglaselt, kuid kindlalt võetud eesmärgi suunas ja usun, et saame uue katuse veel enne käesoleva aasta jõule. Oma kogemused tahan siia kirja panna võimalikult üksikasjalikult ja tõetruult kahel põhjusel: ehk on need abiks juhul, kui olete kunagi samas olukorras ja kaalute kahe võimaluse vahel: kas käituda nagu normaalne kortermaja elanik või olla aktiivne hull. Kui otsustate kõigele vaatamata viimase rolli kasuks, siis ehk õnnestub teil minu vigu mitte korrata.