Raamatupidaja mässab

Selgituseks (mitte minu väljavabandamiseks)  nii palju, et mul polnud siiamaani aimugi, kes meie raamatupidaja on. Mõistagi ma tean, et ta nimi on Hele, aga ei tea, mis inimene ta on ja millistel alustel meie heaks töötab, sest tema palkajaks oli teine juhatuse liige Irina ja mina sellesse protsessi ei sekkunud. Kuna elanikele on jooksvad arved seni üldjuhul õigeaegselt koostatud ja majale esitatud arved (loodetavasti kah õigeaegselt) makstud olnud, siis puudus ka vajadus raamatupidajaga lähemalt tutvust teha.

Täna on koitnud see päev, mil vajan hädasti raamatupidaja abi.  Saadan talle täitmiseks pangalt saadud  blankett-tabeli selle kohta, millised olid iga korteri kommunaalteenuste arved viimase poole aasta jooksul, millised olid maksetähtajad ning kuna maksed tegelikult laekusid. Õnneks tuleb andmed esitada vaid nende korteriomanike kohta, kes jäid maksmisega viivitusse üle 30 päeva.  Kuna ühistus pole seni mingit majandustegevust toimunud, siis loomulikult puudub meil ka majandamiskava. Panga nõuandel palun raamatupidajal koostada käesoleva aasta viimase kolme kuu kohta majandamiskava arvestades olemasolevaid finantsvahendeid ning näha selles ette katusevahetus pangalaenuga 30 000 eurot. Põhimõtteliselt kolm-neli rida, ei midagi keerulist. Kuid raamatupidaja ei tee seda, isegi ei vasta mulle.

Nädalakese pärast ilmub mu ukse taha juhatuse liige Irka, kes teatab, et meil on vaja uus raamatupidaja otsida, kuna vana ei taha enam meile raamatupidamist teha.  Põhjust kui sellist polevatki – lihtsalt ei taha ja kõik.  Ma ei usu oma kõrvu. Miks raamatupidaja just nüüd loobuda otsustas, kui mul on ilmtingimata vaja tema tõrkumatut koostööd? Irka ei oska seletada, kuid arvab peale minu häälekat ahastamist, et ehk annab temaga veel rääkida.

Kohtumegi nädalakese pärast kohvikus: mina, Irka ja raamatupidaja, kes osutub äärmiselt sümpaatseks ja arukaks daamiks. Pärast pooletunnist kohvi-koogitamist alustan ääri-veeri juttu sellest, et äkki on proua ikkagi nõus jätkama meie teenindamist vähemalt seni, kuni katusetööd ühele poole saavad, kuna ma lihtsalt ei jõua praegu ka veel raamatupidaja otsingutega tegelda. Irka uurib, et äkki on tasu liiga väike. Vastus on ootamatu: ilma mingi puiklemiseta teatab see kena inimene, et otse loomulikult teeb ta aasta lõpuni, sest keset aruandeaastat raamatupidajat vahetada on keeruline ja et raamatupidamises ongi tavaks, et üks lõpetab eelarveaasta ära ja siis teine võtab üle. Aga seejärel jah, palub meid otsida omale uus teenuseosutaja ja et töötasu tõstmist ta ei soovi. Lubab pangalaenuks vajalikud dokumendid ka lähiajal ära teha. Mis sa hing veel tahta oskad! Niisiis lahkume sõpradena ja ma uinun sel õhtul siira usuga, et mis iganes probleeme mul veel ette ei tule, on mu seljataga usaldusväärne raamatupidaja.

Juba järgmisel (või oli see ülejärgmisel) päeval täidab raamatupidaja ära tabeli viivisvõlgnike kohta. Mis siis, et sinna on kirjutatud vaid üks rida: nimelt selgub, et ükski korteriomanik ei ole kommunaalmaksetega olnud viivises kauem kui 30 päeva, ja ma ei saa aru, miks seda kohe teha ei saanud, olen äärmiselt tänulik. Kuigi kuklas hakkab pead tõstma sinine kahtlusekurat, sest mulle meenub, et olen ise ühe arvega rohkem kui kaks kuud viivises olnud lihtsalt põhjusel, et unustasin selle maksmata, ja oleksin justkui märganud ühistu meilboksis ühe naabri kirja, kus too vabandab, et on rahaprobleemide tõttu mitme kuu arved maksmata jätnud ja lubab nüüd kõik korraga ära maksta, otsustan asja mitte kontrollida, sest teadmatuse roosa vine vaigistab mureleeke märksa paremini.

Majanduskava aga ei tule ega tule. Küsin raamatupidajalt meilitsi üle, et kaua kaunikene valmib ja saan vastuseks, et tema pole kunagi majanduskava koostanud, aga saadab mulle lahkesti internetiavarustest leitud suvalise korteriühistu majandamiskava, mida saaksin näidisena kasutada, et seesinane dokustaat ise kokku panna. Uskumatu! Mitte et oleksin eksimatu inimestetundja, aga antud juhul jääb mulle küll mulje, et raamatupidaja on mind silmamoondaja osavusega eksitusse suigutanud: jättes siira ja mõistliku inimese mulje esineb nüüd sellise lollusega: ma ei saa ju internetist leitud suvalise ühistu majandamiskava alusel oma ühistule majandamiskava koostada, kui mulle pole teada, kui palju on meil raha halduskuludeks, palju remondifondi ja kuidas majanduskavas kajastada planeeritavat pangalaenu. Selgitan seda talle ja palun, et ta saadaks mulle vähemalt numbrid. Ma saangi need ilma mingite kommentaarideta, aga isegi mulle, äärmiselt matemaatikavõõrale persoonile piisab üksnes pealevaatamisest saamaks aru, et õiged need küll ei ole, sest kui tõepoolest laekuks elanike igakuistest maksetest  ühistu arvele selline rahasumma, võiksime mingit laenu võtmata pangadirektori enda majaseinu võõpama palgata. Annan oma kahtlustest raamatupidajale teada ja saan vastuseks küll (loodan teadmatuse roosas udus tänaseni, et) õiged numbrid, kuid ka vahutava pahameele, et „näed nii läheb, kui pean oma põhitöö kõrvalt veel ka teiega tegelema“. Halloo mutt? Millest jutt!? Mu sõrmed tipivad mõistusest ette jõudnuna juba kurja vastuskirja, et pole minu asi, kas sa täidad oma ülesandeid põhitöö ajal või väljaspool seda, kuid mina tahan oma küsimustele mõistliku aja jooksul mõistlikke vastuseid saada, aga siis jõuab aru pähe ja sunnib parema käe nimetissõrme „delete“ klahvil peatuma: mis saab siis, kui ta viskab selle peale arvelaua kohe nurka ja soovitab meil end põlema panna? Mitte et ma ei leiaks silmapilkselt kohaseid vürtsikaid „vastuargumente“, aga mul on raamatupidajat vaja. Mul on töötavat raamatupidajat just praegu vaja. Niisiis krigistan hambaid nii et plommipuru lendab, ütlen oma mehele otse näkku, mida ma raamatupidajast arvan, … ja keelitan klassikalisel pugejalikul viisil raamatupidajat jätkama.

Siinkohal pean oluliseks märkida, et selle peatükiga ei ole raamatupidaja saaga veel kaugeltki lõppenud, aga sellest edaspidi. Aeg, mille olen kogu katuseprotsessi vältel kulutanud raamatupidaja tööle sundimiseks, on mulle isiklikult maksma läinud üle 300 euro, aga efektiivsus on olnud nullilähedane. Minu ülemus ütleb sellistel puhkudel, et tegemist on õppetunni eest makstava rahaga ja et koolitused ongi kallid. Jällegi pean nentima tõika, et keegi ei keelanud mind juba kaks aastat tagasi ühistu juhtimisse sekkumast ja kuna ma seda ei teinud, siis tulebki nüüd oma vigadest õppida ja selle eest kallist hinda maksta.