Katusepakkujad

Oma lihtsameelsuses arvasin, et katusepanija leidmine on kogu protsessis kõige lihtsam asi: internetis on lõpmata arv igasugu hankekeskkondi. Vaja ainult hanketeade avaldada ja pakkujate hulgast sobiv ehitaja välja valida. Ka pank soovitas tungivalt hanke korraldada.

31.augustil avaldan hankekeskkonnas „leia.ee“ teate, kus märgin, et ootame hiljemalt 8.septembriks ehitajatelt hinnapakkumist järgmistele töödele: vana katusekatte eemaldamine ja utiliseerimine, lisaroovituse paigaldus, tuulekastide remont ja värvimine, katusekate Klassik profiil paigaldus ühes aluskatte, vihmaveesüsteemi ja lumetõkke paigaldusega. Ei unustanud ka lisada, et pakkumus peab sisaldama kõiki materjale ja töid, mis on vajalikud katuse nõuetekohaseks paigaldamiseks.

8.septembril teatab „leia.ee“ keskkond, et hange on lõppenud ja et laekus üks pakkumus. Mis mõttes ainult üks? Teadet on vaadatud 68 korda, kas tõesti kõik ülejäänud 67 vaatajat ei ole tegelikult töötegemisest üldse huvitatud? Sisenen „leia.ee“ keskkonda ja näen, et vähemalt üks tubli eesti ettevõte ikkagi tahab veel tööd teha: nimelt Varmet Arendus OÜ on teinud oma hinnapakkumise ja lubab 66 EEK (loe: kuuekümne kuue krooni) eest kogu selle töö ära teha!!! Jah, möhh. On muidugi tore, et keegi soovib meid meie hädas aidata, kuid paraku oleks primaadilegi selge, et selline pakkumine ei ole tõsiseltvõetav. Niisiis ei jää muud üle, kui hange nurjunuks kuulutada.

Napilt poole tunni pärast helistab mulle kuri mees Varmet Arendusest: „miks te hanke nurjunuks kuulutasite, me ju tegime pakkumise?“

„Tegite, kuid paraku polnud see arvestatav – te ei mõelnud ju tõsiselt, kui lubasite 66 krooni eest majale katuse panna.“

„Mis kuuskümmend kuus? Kuuskümmend kuus tuhat on meie pakkumine! Te ei saa kusagilt paremat hinda. Ma olen kaksteist aastat Soomes katuseid pannud, ma tunnen asja!“ hõisatakse toru teisest otsast.

„Ei kahtlegi, kuid teie pakkumus sisaldas vaid kahekohalist numbrit – 66. Aga isegi juhul, kui unustasite kogemata need kolm nulli lisada, ei ole teie pakkumine ikkagi tõsiseltvõetav. Meil siin Eesti on vahepeal kroonid asendatud eurodega ja 66000 krooni teeks minu kiire peastarvutuse järgi napilt üle 4000 euro. Ma ei usu, et te sellise summa eest plekk-katuse paigaldate.“

„Oh kurat,“ nukrutseb vestluspartner, „ma ei oska seletada, kust need eegud sinna kirja said, ma pidasin ikka eurosid silmas.“

„Nii et siis 66 000 eurot oleks teie hind tegelikult?“ küsin üle.

„Aga loomulikult!“

„Kahjuks ei sobi meile ka see hind. Ma ei püüa siin kurge kirvega, kuigi selline mulje võib jääda. Tean päris hästi, mis katusetööde tegelik maksumus on,“ vastan.

Mees toru teises otsas saab jälle pahaseks: „Krt kui te tahate, et tööd tehakse nii nagu peab tegema, siis te ei saa kuskilt odavamalt! Tõstuk on vaja rentida, mehed peavad ohutusrihmadega kinni olema, ja kuhu vana katus pannakse teie arvates, viiakse metsa alla või?“ loetleb ta kõikvõimalikke kulukohti.

„Justnimelt – tõstukit on vaja, ohutusnõuded peavad täidetud olema ja vana katust metsa alla viia ei tohi,“ vastan.

„Aga mis siis nüüd saab? Kas võin teha uue pakkumise? Tuleksin kohapeale vaatama ja mõõtma, ehk saab hinna allapoole,“ rahuneb ta uuesti maha.

„Palun väga! Hakkan nagunii praegu ehitajatele hinnapäringuid välja saatma, sest hange ei viinud kusagile,“ vastan ja me lepime kokku, et mees tuleb ise ja vaatab ise katuse seisukorra üle.

Lappan veebilehitsejat Google ja tuvastan mõned katusepakkujad, kes oma kodulehe andmetel osutavad teenust ka Tartumaal. Saadan välja hinnapäringud AS-le Toode, OÜ-le Plekk-Katusemeister, Ramest Ehitus OÜ-le ja Katusetark OÜ-le. Ainsana jättis vastamata OÜ Plekk-Katusemeister. Ülejäänud ettevõtjaid tänan siinkohal selle eest, et nad võtsid vaevaks hinnapakkumise koostada. Eraldi tänud Katusetargale selle eest, et nad olid paindlikud ja jagasid lahkesti oma nõuandeid, mis kulusid hiljem marjaks ära.

Andes endale aru, et katusetööde teostaja üle järelevalvajat-kontrollijat minust ega ühestki naabrist ei ole, on kindlasti vaja palgata ka omanikujärelevalve teenuse osutaja. Sedakorda ma hankekeskkondade peale enam ei looda: uurin netiavaruste arvututest foorumitest järele, millised on usaldusväärsemad ettevõtjad, loen nende veebilehti, kontrollin andmeid äriregistrist, sealhulgas ka maksuvõlgade puudumist, ja saadan lõpuks hinnapäringud kolmele ettevõtjale: Vealeidja OÜ-le, kes lubab pisimadki vead üles leida ja ehitajat mitte enne rahule jätta, kui need on likvideeritud, P.P.Ehitusjärelevalve OÜ-le ja Tartu Arhitektuuribüroole. Viimane pakkumist ei tee ega pea meid isegi vastuse vääriliseks. Kaks esimest aga küll. P.P.Ehitusjärelevalve näib majanduslikult soodsam ja usaldusväärsem, kuna a) hind on märgatavalt vastuvõetavam ja b) pakkumus sisaldab ka pädevust tõendavaid tunnistusi ja sertifikaate. Lisaks helistab kohe P.P.Ehitusjärelevalve esindaja Meelis Erdfeld ja ütleb, et tuleks hea meelega kohapeale vaatama. Kuivõrd katuse-ehitajatega on mul juba kogemus, et äraütlevale kirjale tuleb sageli vastus, et miks te loobute meie teenusest ainult raha pärast, kui hind on läbiräägitav, siis otsustan seekord anda Vealeidjale, kes on esitanud pakkumuse Sweco Est OÜ blanketil, võimaluse ja saadan e-küsimuse, et kas hind on lõplik või läbiräägitav.

11.septembril pannakse mu telefoni vastupidavus proovile: peale tavapäraste kõnede helistavad ehitajad, naabrid, lisaks pean oma igapäevatöö raames osalema mitmel koosolekul. Kusagil seal vahepeal helistab üks meeshääl „svekoestist“ ja teatab, et tahab rääkida minu kirjast. Kuna olen hetkel nõupidamisel ja mulle ei meenu ka, et oleksin sarnase nimega firmale kirjutanud, palun tal veerand tunni pärast tagasi helistada. Ta helistabki ja süüdistab mind selles, et ma kasutavat hinna allasaamiseks kohutavat kavalust: ma nimelt andvat teada, et pakutud hind ei sobi, kuna olemas on ka madalam pakkumus ja kui siis teenusepakkuja hinna alla laseb, siis tegevat ma sama asja teise pakkujaga. Aga et ma nüüd siis teaksin, et nendega selline nõks läbi ei lähe.

Mõtlen ikka veel, kellega mul praegu tegemist on ja millest põrgust käib jutt. Et seda kindlaks teha, küsin. Vastuseks saan, et tegemist on endise Vealeidja OÜ-ga, kes juba selle aasta aprillist alates on Sweco Est OÜ ja et kuna ma ise saatsin neile hinnapäringu, siis kuidas ma seda ei tea.

No tõesti, kuidas ma küll ometi seda ei tea – kogu maailm teab ja mina mitte? Selgitan põhjust, miks ma saatsin küsimuse hinna lõplikkuse kohta.

Mehe ülbust ei kahanda see aga grammigi: „Mis te siis nüüd mõtlete, et saate lõpuks kellegi tasuta tööle või? Võib-olla tõesti leiate kellegi omale poole odavamalt seda tööd tegema, kui teid kvaliteet ei huvita, aga meie oma hinda rohkem kui 100 eurot alla lasta ei saa. See on lõplik pakkumine, võtke või jätke.“

Pean paratamatult tunnistama, et ka sada eurot odavam hind ei ole meile piisavalt taskukohane, aga hoidmaks end järjekordsest tatisõjast tänan telefonikõne eest ja ütlen Sweco Est OÜ pakkumisest ära kirja teel. Pole enam kahtlustki: ainus aktsepteeritav pakkuja on P.P.Ehitusjärelevalve OÜ ja seda mitte ainult vastuvõetavama hinna, vaid ennekõike sõbraliku ja koostöövalmi suhtumise pärast.

14.septembril helistab naabrinaine Ruth ja tunneb huvi katusepakkujate vastu, et kas olen mõne sobiliku leidnud. Räägin, kuidas asjad tegelikult on: enamus pakkumusi käivad meile ilmselgelt ülejõu. Ruth pakub välja, et temal on tööalaseid tutvusi Ruukkis ja Kattocentris ja et kui ma saadaks talle hinnapäringu teksti, siis ta küsiks, äkki saab sealt sõbrahinda. Ja nii juhtubki, et juba samal päeval laekuvad oluliselt taskukohasemad hinnapakkumised. Kohe nii taskukohased, et küsin neilt ka puiste-kivivilla hinda laepealse soojustamiseks. Ainsana teeb ka puistevillale pakkumuse Kattocenter Tartu OÜ, aga selle hind, oh see hind... Vastan, et tänan, aga liiga kallis. Mille peale nemad vastavad, et kui kohe lepingu sõlmime, siis saab poole odavamalt. Veel üks õppetund, sedakorda õnneks tasuta: ära nõustu kohe esimese hinnaga vaid kauple. Kauple kogu aeg, kauple nagu mustlane, nagu hull!

Õhtul tuleb maja vaatama P.P.Ehitusjärelevalve esindaja M.Erdfeld, kellega vestlen rohkem kui tunni ja saan selle aja jooksul nii katusepaneku kui maja renoveerimise kohta üldse oluliselt rohkem teada kui KredEXi kodulehelt ja ehitusseadustikust kokku. Meelis annab ka oma esialgse hinnangu saabunud hinnapakkumuste kohta, viidates nende puudustele ja täpsustamist vajavatele kohtadele ning lubab panga jaoks eksperthinnangu koostada.

Tund hiljem saabub ka korrektselt tööriietatud ja ohutustraksistatud pikaajalise Soome kogemusega Varmeti-mees. Paneb suitsu ja jalutab ümber maja. Tervitame ja vahime koos katuseäärt. Tema pahameel on kadunud, jätab asjatundliku mulje. Küsib, miks just plekk, mitte uus-eterniit. Osutan vastasmajale, kus sel kevadel paigaldati uus-eterniidist katus, ja räägin augustikuisest rahetormist, mis selle mängleva kergusega purustas. Mees noogutab ja arvab, et see on lihtsalt see õhem eterniit, et suuremad plaadid on paksemad. Ütlen, et miski pole veel kindel, et palkan nagunii omanikujärelevalve, kellega eelnevalt konsulteerin. Katusele mees enam minna ei taha, arvab üldisest maja vaatamisest piisavat ja lahkub, lubades uue hinnapakkumise saata. Seda ei tule mitte kunagi.